Neljapäevane tund oli meil Katriniga. Tunnis olime mina, Eleryn ja Susanna. Tegime sooja, siis tegime varba harjutusi ning siis panime kingad jalga. Minul on alati nii, et alguses tahab vasaku jala päkalihas minna krampi. Ei tea isegi miks. Igatahes, siis tegime igasuguseid erinevaid harjutusi. Seekord ka keerutasime veidi. Üldiselt suudan mina juba väga vabalt olla varvastel, stange juures tunnen ennast muidugi turvalisemana, sest siis saab kinni hoida jne. Mul on natukene raskusi tasakaaluga.
Pärast tantsisime veel oma tantsu ning tunni lõpuks tuli improvisatsiooni harjutus. See nägi välja selline et kaheksa lööki tuleb kõndida ning siis kaheksa lööki teravate ja äkiliste liigutustega alla minna ja üles tagasi. Jälle kaheksa lööki kõndi ning siis järgmised kaheksa lööki pidid olema sujuvad liigutused.
Ma mõtlesin veel, et äkki ma võiksin või peaksin rääkima kuidas varvaskingad pehmeks tehakse ja kuidas tantsijad suudavad üldse olla sedasi varvastel. Varvaskingad püsivad jalas nende paelte abil, mis seotakse jala ümber, väga tähtsad ja olulised on sellised pehmendused, mis käivad varba otsa, et varbad katki ei läheks ja valus poleks. Näiteks Elerynil neljapäeval polnud neid ja tal oli nii valus. Ja veider on mõelda, et sellised asjad mõeldi välja alles mõni aeg tagasi, sest kunagi kasutati vatitupse hoopiski. Mistõttu võib-olla paljud inimesed arvavad, et baleriinidel on koledad varbad... Tänapäeval see nii enam pole.
Teine tähtis asi on see, et varvasking tuleb pehmeks väänata ja taguda. Baleriin võib välja näha õrn ja armas, kuid tegelikult oleme me kõige hullemad peksuvanad. See vägivald mis tuleb suunata selle kinga pehmeks toksimiseks on midagi väga erilist. Mina tagusin enda omad haamriga pehmeks, aga veel on variante näiteks vastu radiaatorit taguda ja veel pandi kunagi neid uksevahele ja siis jälle, peksta. Üsna jõhker ütleksin mina.
Kadi
No comments:
Post a Comment